Jahindus

Alates 15. sajandist oli Eesti aladel jahiõigus aadlike käsutuses, mida siiski juba 17. sajandil seadustega piirama hakati. Ja mitte ainult aadlike, vaid ka talupoegade õigusi piirati jahipidamisel üpris palju. Alates 19. sajandi lõpust kuni tänapäevani on Eestis jahinduse ja jahiseaduse alal nii mõndagi muutunud: nii nagu on vahetunud käskijad, nii ka seadused. Näiteks 20. sajandi algul kehtis praeguse Eesti Vabariigi territooriumil kui Vene tsaaririigi osal 1892. aastal vastu võetud Vene jahiseadus. Lisaks sellele seadusele reguleerisid Eestis jahipidamist veel 1864. aasta Balti eraseadus, 1903. aasta Vene põllumajandusseadus ning 1905. aasta metsaseadus. Vene jahiseadusega oli keelatud näiteks jahipidamine emasloomadele, vasikatele ja talledele. Samuti oli selles seaduses kirjas kohustus hukata nn kiskjaid loomi ja kulle, kusjuures nende nn kiskjate loomade hulka olid arvatud ka oravad ja varblased.

Eesti oma jahiseaduse väljatöötamist alustati 1924. aastal ning selle lõplikuks välja kuulutamiseks ning vastu võtmiseks kulus ligi kümme aastat, sest alles 1934. aastal võeti vastu Eesti Vabariigi jahiseadus. 17 Selles seaduses olid ulukid jaotatud veel kahjulikeks ja kasulikeks ning seadus ise koosnes 60 paragrahvist. Ehkki seda seadust on nii mõnedki teadjamehed üsna terviklikuks pidanud, ei kehtinud see kuigi kaua.

Nõukogude Liidu perioodil ei olnud Eestis mitte ühtegi jahipidamist korraldavat seadust. Tähtsaimaks korraldavaks aktiks oli jahipidamise põhimäärus. Seoses Nõukogude Liidu lagunemise ning Eesti Vabariigi taasloomisega ei olnud pikka aega Eestis ühtegi jahipidamist reguleerivat seadust. N.-ö. kompromissina võeti 1994. aasta aprillis vastu „Jahikorralduse seadus“, milles määratleti ulukite küttimise ajad ning võimalus oma maal jahti pidada ning erajahipiirkondi rajada. Uus jahiseadus võeti vastu 2002. aasta 24. aprillil ning see jõustus 2003. aasta 1. märtsil. See seadus kehtis kuni 2013. a. keskpaigani kui loodi uus seadus.